Eesti kirjandusest on räägitud palju, aga kirjutatud vähe. Seetõttu otsustasin kirjutada oma arvamusest ja kogemustest, mis seondub nii suures kui väikses plaanis kirjandusega. Aga ainult Eesti kirjandusega.
Kindlasti on palju kodus mõelnud või arutlenud, missugune see Eesti kirjandus siis õigupoolest on. Vanemad inimesed, vähemalt osad neist, arvavad, et vene ajal kirjutatud raamatud olid paremad ja ehk isegi tõestisündinud lugude põhjal. Teised aga arvavad, et vene aja kirjandus ei kõlba prõgimäele kah… See selleks. Igal inimesel on õigus oma arvamusele, ja õnneks ei ole arvamuse avaldamist, nii nagu unistamist, maksu alla pandud (see oleks tõeline tobedus!). Missugune oli või on Eesti kirjandus tänapäevases maailmas muutunud? Sellele küsimusele mina vastata ei oska, kuna olen veel suhteliselt noor ega tea, mis toimus või ei toimunud vene valitsuse ajal. Küll aga saan avaldada oma arvamust antud teema kohta.
Mina leian, et Eesti kirjandus ei ole läinud sugugi paremaks kui vene valitsuse ajal, hoopis vastupidi. Üheks selleks põhjuseks leian olevat inimeste suur tekkiv huvi Eesti kirjanduse vastu. Eesti kirjanduse maastikule on käesoleva aastaga lisandunud palju uusi raamatuid ja huvitavaid persoone. Üks nendest teostest oleks “Medaljon”, mille kirjutanud Ene Sepp, kes tegi vahetunnil kirja pandud märkmetest hiljem kokku raamatu, mis minu andmetel on kogunud väga suure lugejaskonna. Ja seda mitte ainult mandril, vaid ka Saaremaal. Isegi minul on plaanis see ettevõtta ja lugeda läbi kohe, kui “Kevade” läbi saab. Ühtegi teist uut kirjanikku mulle hetkel pähe küll ei tule
, aga olen suhteliselt kindel, et nad on täiesti olemas. Aga mis üldse teeb kirjanduse huvitavaks? See muidugi jälle maitse asi, aga ükspaljudest põhjustest on kindlasti autori oskus seada ritta sõnad nii huvitavalt ja oskuslikult kui vähegi võimalik. Isegi sõnavarata inimesed on võimelised kirjutama raamatuid, kuid kas nende teosed jällegi nii müüdavad oleksid? Kahtlen (mõningatele isegi meeldib). Mis puudutab raamatutes kirja pandud tõelisust, nagu osad arvavad, et tänapäeva autorid ainult valetavad, siis selle kohapeal vaidleksin neile vastu. Mina küsiks ja vastaks selle peale järgmist: “Kuidas nad teavad, et nendes raamatutes on ainult vale? Nad ei ole ju autori mkäest küsinud.” Minu arvamuse kohapealt on igal autoril pandud raamatusse midagi, mis on päriselt juhtunud. Kas tema endaga, mõne tema sugulase või tuttavaga. Või on lihtsalt näiteks poes käijes midagi silma torganud. Inimesed, kes raamatuid loevad, need ainult loevad ja mõtlevad kaasa, aga nad ei tea, ja arvatavasti ei saagi kunagi teada, kas loetav raamat on väljamõeldis väi mitte. Seda teab ainult autor ise.
Kindlasti kohe ei ole Eesti kirjandus teinud allakäigu. Arvan, et vastupidi. Liigub iga päevaga aina üles ja üles. Eks meie kirjandust jätab ülejäänud maailm seetõttu külmaks, et Eesti ei ole suurriik suure mõjuvõimuga ja sellest teatakse ka üldiselt vähe. Mida aga ei tohiks unustada, on fakt, et Eesti kirjandust ei tohiks alahinnata.
Populaarsus: 7%
